Unitaarid
Unitaarlased – Unitarian Church
Ajalugu
The Unitarian Universalist tekkis 1957 kähe unitaristliku rühmituse, The Unitarian Church’i ja The Universalist Church’1 liitumisel.
The Unitarian Universalistide misjonitöö on leplik teiste uskumuste suhtes: «Me ei saada üle maailma välja misjonäre tahtlikult, pööramaks teisi meie uskumuse teele… teistel religioonidel on sama palju õpetada meile, kui meil neile» (Jack Mendelsohn, Why l am a Unitarian, lk 147).
Enamiku Vana ja Uue Maailma suuremate ülikoolide juures on ikka olnud ka üks unitaarne kirik. Viimastel aastatel on The Unitarian Universalist Church’i kasvule kaasa aidanud ka osalemine rahurallidel ja liberaalpoliitilistes ettevõtmistes.
Unitariaanlaste liikumise juured on 16. ja 17. sajandis, millal nad rajasid formaalseid ühinguid Ida-Euroopas ja Inglismaal. Unitarism kui organiseeritud liikumine sündis Ameerikas Jonathan Mayhew (1720-1766) ja William Channingu (1720-1842) kuulutuse tulemusena. Mayhew oli Bostoni West Church’i pastor.
Bostoni Episcopalian Kings Chapel oli esimene ameerika kogudus, mis 1796 hääletas unitariaanluse vastuvõtmise poolt. Smal ajal olid unitariaanlastest pastorid teenimas ka teistes kirikutes, ilma et kirik oleks nende õpetuses muudatusi nõudud Liikumine eitas algusest Kolmainu Jumalat, samas oli ta antikalvinistlik, antikreatsionistlik, pooldades «Jumala isalikkust ja inimese vennalikkust». 19. sajandil diskuteerisid unitaarsed ja konservatiivsed pastorid omavahel palju. Harvardi ülikoolist Unitaarsete professorite keskus. Liikumine levis läbi Dartmouthi ja teistegi ülikoolide. ‘
The Universalist Church ja The Unitarian Church põhinevad uskumusel, et keegi pole määratud igavesti põrgusse ja et kõik saavutavad viimaks päästmise. Mõlemate Piibli tõlgendus on üks liberaalsemaid. Mõneti sarnanevad nad Jehoova tunnistajatega, kinnitades, et Jeesus oli loodud, mitte Jumal.
Õpetuse allikas
Unitaarlased rõhutavad mõtlemise vabadust. Unitaarlane võib eitada seda, mida tema kirik tõeks tunnistab. See ongi n-ö vabamõtlemine. The Unitarian Universalist Church’i mõned juhid võivad tunnistada agnostitsismi või ateismi. Kongregatsionalistlikud kirikud on seda efektiivsemalt kasvanud, mida enam nende kogudused on kujunenud unitaarlikeks. Hulk liberaalseid kirikuid ja kogudused on samuti omaks võtnud unitaarluse õpetused. Jack Mendelsohn on kirjutanud: «Ma tahan nimetada ennast kristlaseks ainult siis, kui mul lubatakse ennast pidada üheaegselt juudiks, hinduks, moslemiks, budistiks, stoikuks ning samuti Zarathustra, Konfuciuse, Laozija Sokratese imetlejaks (samas, lk 68). Ta eitas Piibli erilist tähtsust: «Piiblid ja usutunnistused on inimeste looming» (samas, lk 38). Ta arvaks, et Piibel on täis «ebatäpsusi, vastuoksusi ja vigu» (samas, lk 125).
Unitaarlaste õpetus.
Unitaarlased ütlevad, et neil ei ole usutunnistust. Tegelikult ei ole neil ühtset usutunnistust, sest igaühel, kes väidab olevat usklik on oma uskumused.
Unitaarlus ei tunnista Kolmainu Jumalat: «Unitaarlased ja universalistid lükkavad kõrvale Kolmainsuse õpetuse, Kristuse jumalikkuse, uskumise imedesse, aravalimise õpetuse kui päästmise abinõu, õpetuse põrgust kui karistamise paigast» (Georg N. Marshall, Unitarians and Universalists Believe. Unitarian Universalist Association,n.d.,lk2).
Algusaastatel eitasid unitaarlased põhiliselt Kolmainsust. Tänapäeval on unitaarlus nihkunud veelgi enam «sallivuse» poole; nad «võivad nimetada ennast agnostikuteks, humanistideks või isegi ateistideks. Nad usuvad, et moraalsed väärtused ei vaja teostumiseks üleloomulikku Olendit» (John Nichois Booth, Introducing Unitarian Universalism. Pamphiet Commision, Unitarian Universalist Association, 8. tr, 1965, lk 159).
Nad ei usu, et Jeesus on Messias.
1955 avaldas ajakiri Look intervjuu religioonide ametlike esindajatega Ameerikas. Unitaarse kiriku esindaja ütles seal järgmist: «Unitaarlased ei usu, et Jeesus on messias – ei juutlikus lootuses ega kristlikus fantaasias. Nad ei usu, et Ta on «lihakssaanud Jumal» või Kolmainsuse teine Isik või Kohtumõistja aegade lõpul, kes «peab tulema kohut mõistma elavate ja surnute üle»» (Look, 8. märts 1955).
Eitades apostel Pauluse õpetust, ütles Mendelsohn: «Enamik unitaarlasi usub, et meile kättesaadavate tõendite alusel mõtles Jeesus endast ennekõike kui juutide Messiast. See oli hiljem, kui järgijad ja tõlgendajad, nagu ka apostel Paulus, tegid Temast kristliku Päästja, kes lunastab inimkonna patud Jumala ees» (Why l am a Unitarian, lk 43).
Nad eitavad inimeste patusust.
Pattu kui inimeste probleemi eitatakse:«Kui inimene patustab, blokeerib ta täiuslikkuse oma südametunnistuses, sest halb tegu on alandanud ta vaimu. Põhiolemuselt inimene ei ole patune. Ükski inimene ei ole hukka mõistetud. Kui talle antakse vabadus juhinduda Parimast, mida religioon võib õpetada, omades sealjuures õigesti arenenud südametunnistust, siis võib inimene saavutada enda üle lõpliku võidu» (Introducing Unitarian Universalism.lkn).
Mõned unitaarlased arvavad, et on solvav nimetada inimest patuseks; «Jumal saatis oma ainusündinud Poja maailma patuste inimeste eest surema. Niisugune õpetus on unitaarlaste meelest solvav ja ebapiibellik, isegi amoraalne» (Look, 8. märts 1955 lk 78).
Unitaarlased keelduvad tunnustamast taeva ja põrgu sõnasõnalist olemasolu. Nad väidavad, et lõpptulemusena seisab igaüks õigena Jumala ees enda teenete tõttu. Nemad töötavad rahuküllase ühiskonna hüvanguks maa peal;
«Kui inimene loob ühiskonna, kus moraalseid väärtusi ja vaimulikke arusaamu kalliks peetakse, siis leiab ta tee
rahule, õiglusele ja vendlusele. Jumala abi ei tule tõenäoliselt nendele, kes heidavad kõik oma koormad Issanda
ette. Praktiline tarkus on ütluses: «Jumal aitab neid, kes ise ennast aitavad»» (samas, lk 78).
Õpetuse kriitika.
Unitaarlased süüdistavad algkristlasi Jeesuse Jumalaks tituleerimises. Pole kahtlust, et Jumala nimi Vanas Testamendis oli JHWH, Jahve ehk Jehoova. Vanas Testamendis ütles Jahve, et Tema tuleb oma rahva juurde. Isegi kõige liberaalsemad teoloogid nõustuvad, et Jahve oli mõiste, mida käsutati Iisraelis Tõelise Jumala kohta. Jälgides Issanda (Jahve) tulekut, järeldame, et Uue Testamendi apostlid ei eksinud Jeesuse olemuses, kui nad Teda Jumalaks nimetasid.
Psalm 96:13 ütleb: «Issanda (Jahve) palge ees, sest Tema tuleb, sest Tema tuleb maailmale kohut mõistma» (98:9 kordab sama). Uues Testamendis me näeme, et Kohtunik, kes tuleb, pole keegi muu kui Jeesus (Jh 5:22). Tõepoolest Jahve tuli kui meie Kohtunik, Ta tuli kui Jeesus: «Kohtumõistmiseks mina olen tulnud maailma» (Jh 9:39).
Jesaja35:4 ütleb, et Issand (Jahve) tuleb oma rahva juurde «Ütelge neile, kel rahutu süda: «Olge kindlad, ärge kartke. Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; Tema ise tuleb ja päästab teid»». Viies salm ütleb: «Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti».
Matteuse 11:5 käsutab Jeesus seda salmi Ristija Johannese jüngritele vastamiseks, kui need küsisid: «Kas Sina oled kes pidi tulema, või me jääme ootama kedagi teist?»
Tema vastus oli: «Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit.» Kui vaatame Vana Testamenti, siis näeme, et see Jesaja 35:5 tulija on Issand!
Jesaja 40:10-11 räägib Issandast, kes tuleb välja ja Tema karjatab oma rahvast. Enamik Piibleid annab korrektselt rist-viite tulevasest Karjasest Johannese 10:11, kus Jeesus ütles, et Tema on hea karjane. Kindlasti on Jeesus see Karjane, keda prohveteeris Jesaja ja keda on Jesaja 40:10 nimetatud Jahveks. Huvitav paralleel Jahve tulemisest Iisraeli juurde on Jesaja 59:20, «lunastajana» ja Jesaja 66:15.
Teine lõik, mis räägib Jahve tulemisest, on Sakarja 2:14: «Hõiskaja rõõmutse, Siioni tütar, sest vaata, ma tulen ja asun su keskele, ütleb Jehoova!» Sakarja on samuti prohvet, kes ütles, kuidas Messias sureb, kuulutades, et see on Jehoova, kes läbi pistetakse: «Siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid» (Sk 12:10). Sakarja põhjalik prohvetikuulutus Jahvest täitus Jeesuse Kristuse ristilöömisel.
Unitaarlased eitavad Jumala sõna autoriteeti ja seda, mida Ta ütleb Jeesuse, lunastuse, taeva, põrgu ja päästmise kohta. Nende piiblivastased argumendid pole uudsed. Nad otsivad Piiblist «ebatäpsusi, vastuoksusi ja vigu», selle asemel et otsida päästmise sõnumit Elu Loojalt.
Unitaarlased räägivad Jumala armastusest. Tunnistada Jumala armu, kuid mitte tunnistada Jumala õiglust, tähendab Jumala loomuse killustamist. Jeesus rääkis põrgust kui igavese karistuse paigast (Mk 9:43-48; Lk 16:19-31).
Nad on üles ehitanud autoriteetide vasturääkiva struktuuri, tunnustades neid Piibli osi, mis neile meeldivad, ja heites kõrvale kõik, mille leiavad olevat ebameeldiva.
Nende rahumeelse ühiskonna struktuur on rajatud «inimese headusele». Ometi on see utoopia, kuivõrd ajalugu ja Piibel näitavad, et «ei ole õiget, ei ühtainsatki» (Rm3:10). Unitaarlasedki ei saa inimkonnale näidata patuta isikut, sest «kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala aust» (Rm 3:23).
Meie patud lahutavad meid Jumalast (Js 59:2), mis teeb nende utoopilise ühiskonna ilma Jumala abita asjatuks unelmaks (1Tm 1:17). Karistus patu eest on kindel (Õp 11:21), kuivõrd keegi ei saa minna peitu Jumala eest (Am 9:2). Unitaarlased püüavad töötada maailma rahu heaks. Nad tajuvad, et inimese kurjust tuleb kohelda õiglaselt. Ent ainus inimeste hingede aus, tõeline ja õiglane kohtunik on Jumal (Ps 96:13; Jh 5:22)
Hinnang
The Vnitarian Universalist Church on alates reformatsiooni ajast avaldanud Piibli ja teoloogia kohta liberaalseid vaateid. See on inimesele rajatud kirik, tema ainus lootus on inimene. Seda liiki lootusetuse leevendamiseks Jumal saatiski meile ainsa Päästja, Jeesuse. Unitaarlased on unustanud Päästja, kes võib aidata neid ja kogu inimkonda. Sel põhjusel peame neid mitte kristlikuks sektiks.