Kristliku taustaga valeõpetused

Uusapostlik kirik

Kas uusapostliku kiriku liikmed peavad eriliselt lugu grupifotodest? Niisugune küsimus tekib iseenesest, kui lehitseda uusapostellikku ajakirja “Meie Perekond” (“Unsere Familie”), mis ilmub paljudes keeltes. Tavaliselt kirjeldatakse iga numbri esimesel 7-10 leheküljel mõnd peaapostli osavõtul toimunud jumalateenistust. Illustratsioonidena on alati juurde lisatud fotod peaapostlist koos mõnede teiste apostlitega. Viimased võivad vahelduda, kuid peaapostli pilt on igas ajakirja numbris mitu korda ära toodud.
Pilt peaapostlist ja teistest apostlitest ei kuulu ainult “Meie Perekonna” illustratsioonide rubriiki. Küsimus on uusapostelliku kiriku iseloomulikus tunnuses: tegemist on kirikuga, kus on uued apostlid ja peaapostel.

Apostliameti taaskehtestamine

Esimene impulss apostliameti taaskehtestamiseks kaasajal ei lähtunud siiski uusapostellikult kirikult, vaid katoliiklik-apostellikelt kogudustelt, mis tekkisid 1830. aastatel Shoti- ja Inglismaal. Tegemist oli ärganute gruppidega, kes Issanda peatse taastuleku eel “uut nelipühi” ootasid. Liikumise vaimseks isaks sai shoti koguduse vaimulik Londonis Edward Irving. Kui igatsetud armuannid (tervenemised, keeltega rääkimine jne.) siin ja seal avaldusid, nähti neis kinnitust oma lootustele: lõpuajastu kiriku rajamine oli teostumas. “Nelipühi imelise anni” juurde kuuluvana peeti vajalikuks ka uustestamentliku apostliameti elustamist. Ajavahemikul 1832-1835 seati apostlitena ametisse kaksteist meest. Kui aga oodatud Issanda taastulek aset ei leidnud ja aastate vältel üks apostel teise järel suri, loobuti uusi apostleid ametisse kutsumast.
Niisuguse tagasihoidlikkusega ei olnud siiski kõik nõus. Saksa tööharu esindajad prohvet Heinrich Geyer ja vanem Friedrich Wilhelm Schwarz väitsid 1862. aastal, et apostlite täisarv – kaksteist – tuleb lisavalimiste teel uuesti saavutada. Neid toetas Hamburgi kogudus. Vastuabinõuna vabastati Geyer ja Schwarz apostliametist, Hamburgi kogudusel keelati jumalateenistuste pidamine ja armulaua jagamine. See aga ei toonud neid enam katoliiklik-apostelliku kiriku juurde tagasi. Uus liikumine oli tekkinud. Hamburgi kogudus ja uued kogudused ümbruskonnas võtsid endale nimeks Üldine Kristlik-Apostellik Misjon.

Areng jätkub: peaapostliameti tekkimine
Üldise kristlik-apostelliku misjoni kogudused arenesid edasi, apostlite arv kasvas peagi üle kaheteistkümne. Käesoleva sajandi kolmekümnendatel aastatel sai liikumine nimeks Uusapostellik kirik.
Liikumise hilisema arengu seisukohalt astus otsustava sammu Põhja- ja Ida-Saksamaa apostel Fritz Krebs, elukutselt raudteemeister, kes 1895. aastal nimetas ennast peaapostliks. Uusapostellik kirik põhjendab niisugust kõrgemalseisvat ametit viitega apostel Peetrusele. Pärast Krebsi julget teadet tekkis õpetus Kristuse kohalolekust apostlis. Ühe jumalateenistuse kirjelduses, kus osales ka F. Krebs, on sõnad: “See ei olnud enam inimene, kes seal rääkis, see võis olla vaid Kristus, nagu ka isa Krebs seda õhtusöömaajal esile tõi: “See on minu ihu, sest mina olen maailma ära võitnud, kuigi ma veel elan´´.´´
Pärast F. Krebsi surma 1905. a. sai peaapostliks talupidaja ja kooliõpetaja Hermann Niehaus, seejärel – alates 1930. aastast – riide- ja sigarikaupmees Johann Gottfried Bischoff, 1960-1975 oli sellel kohal Walter Schmidt. Tema järel oli peaapostliks Hans Urwyler (sünd. 1925). Praegu on uusapostelliku kiriku peaapostliks R. Fehr
Peaapostlil on viimane sõna kõigis uusapostelliku kiriku elu puudutavates küsimustes. Tema teadaanded ja tegevus on koguni tähtsamad kui Pühakirja tunnistus. Näitena võiks tuua J. G. Bischoffi “viimase aja sõnumi”, mille ta tegi teatavaks Giessenis pidulikul jõulujumalateenistusel. Ta ütles, et Issand on talle teada andnud, et Kristuse taastulek toimub veel tema eluajal. Uusapostellikud kogudused võtsid selle sõnumi kohe omaks, nad nägid end juba viimasel teelõigul enne üles taevasse võtmist. Peaapostli roll muutus väga tähtsaks, temast sai kogu vahetult eelseisva lunastuse juht, lõpuajastu sündmuste koondkuju. “Peaapostli sõnumi” kontrollimine Uues Testamendiga (Mt 24:36; Ap 1:7) oleks näidanud, et J. G. Bischoff on Piiblist väga kaugele läinud. J. G. Bischoff suri 6. juulil 1960. Kui mitte varem, siis hiljemalt sel hetkel oleks kiriku juhtkond pidanud märkama, et peaapostel oli Kristuse taastuleku kuupäevaga eksinud. Kuid kokkutulnud apostlid leidsid teise seletuse. Oma tookordses kirjas kogudustele teatasid nad: “Me seisame… meie Jumala uurimatu otsuse ees ja küsime endalt: miks muutis ta oma tahet?´´ Niisiis… vastutust fiasko eest ei veeretatud mitte lahkunud peaapostel Bischoffile, vaid… Jumalale.

Peamised õpetuslikud seisukohad
Nagu juba rõhutatud, on uusapostliku kiriku keskseks tunnuseks õpetus apostliametist. Kümnest usulausest neljandas tunnistab uusapostlik kristlane: “Ma usun, et kuni taastulekuni valitseb Issand Jeesus Kristus oma kogudust elavate apostlite kaudu, et ta on saatnud ja saadab veelgi oma apostleid ülesandega õpetada, tema nimel patte andeks anda ning ristida vee ja Püha Vaimuga.´´
See usulause näitab selgesti, kui suur võim omistatakse apostlitele. Siiski tegutsevad nad tihedas ühenduses peaapostliga, kes on “kõigi uusapostelliku kiriku liikmete jaoks Issanda esindaja maa peal” (“Reichsgottesgeschichte”, I köide, lk. 194).
On teisigi ameteid. Nimetagem neid hierarhiliselt langevas järjekorras: piiskop, piirkonna vanem, piirkonna evangelist, koguduse vanem, karjane, koguduse evangelist, preester, diakon, alamdiakon.
Suurt tähtsust omab pühapäevane jumalateenistus, mis sisaldab palveid, laule ja kaks või kolm kõnet ametikandjatelt. Ka laste ristimine toimub jumalateenistusel. Igal pühapäeval pühitsetakse õhtusöömaaega.
Uusapostelliku veendumuse kohaselt ei ole viimselt mitte teiste kirikute teoloogid ja vaimulikud need, kes Piibli sisu mõistavad ja edasi annavad, vaid üksnes peaapostel ja apostlid. Seminarides ja piiblikoolides õppimine ei ole seega vajalik. Peaapostlit ja apostleid juhib Püha Vaim, seepärast ei ole Piibel neile ainus kriteerium, millest nad sõltuksid. “Issanda Vaim ei tuleta meelde mitte üksnes Jumala mineviku ilmutusi, vaid vahendab ka Issanda ajakohast tahet surematute hingede õndsuseks ning ilmutab tulevasi asju,´´ öeldakse uusapostellikus väljaandes “Vahimehe Hääl” (“Wächterstimme”, 1973, nr. 6).
Väike õpperaamatuke “Küsimused ja vastused uusapostelliku usu kohta” (“Fragen und Antworten über den neuapostolischen glauben”), mida kasutatakse eriti konfirmandide õpetamisel, kinnitab, et apostlitel on võime Püha Vaimu anda. See leiab aset pitseerimise sakramendis, mida seostatakse kirjakohtadega Ap 8:14-17 ja 19:6. Pitseerimine toimub käte pealepanemisega apostli poolt, misjuures uusapostelliku usu kohaselt võtab inimene vastu Püha Vaimu ja saab “osaliseks liidus, mis ühendab Jumalat tema äravalitud rahvaga´´ (“Küsimused ja vastused…”, küsimus 250).
Kindlat vanust pitseerimise vastuvõtmiseks ei ole ette nähtud. Pitseerimine on uusapostellikule kristlasele tagatiseks, et ta saab osa võtta Jumala suurest tulevikust, sest “…lähemal ajal saabub see suur päev, mida Jumala lapsed algusest peale kuni käesoleva ajani ootavad…, see on esimene ülestõusmise päev´´ (“Unsere Familie”, 1975, nr. 8).

Mõned kriitilised küsimused.
Kas niisuguste suurte volitustega ametite kehtestamist on võimalik põhjendada Uue Testamendiga? Uue Testamendi järgi võisid apostliteks olla vaid need, kes olid koos Jeesusega elanud ning olnud Tema ülestõusmise tunnistajateks (Ap 1:21-22). Paulus, keda samuti apostliks nimetatakse, võis toetuda ülestõusnud Kristuse otsesele ilmumisele – ja tegelikult oli ju Pauluski Kristuse kaasaaegne.
Piibli seisukohtadele räägib vastu seegi, et uued apostlid peavad ennast Püha Vaimu ainsateks vahendajateks. Peetrusele, Andreasele, Johannesele ja teistele Uues Testamendi apostlitele oli selge, et Jumal ei jaga oma Vaimu mitte üheainsa ameti läbi, vaid mitmel erineval viisil (Ap 2:38; Ga 3:13-14). Niisama vähe tegid nad – erinevalt uusapostellikust kirikust – õndsust ja usklike osadust sõltuvaks apostliametist. Neile oli oluline üksnes usk Jeesusesse Kristusesse (Ap 4:12; 1Kr 3:11).
Nõustuda ei saa ka väitega, et apostlitele on omane ainulaadne osadus Jeesuse Kristusega. Algkristlik apostel poleks iialgi väljendanud midagi taolist nagu ütleb “Vahimehe Hääl” (1. okt. 1957): “Ka meie võime öelda: sest nõnda on Jumal maailma (pattudes olevat inimkonda) armastanud, et ta talle uuesti armu- ja apostliameti on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!´´ Piiblis kõlab see salm nii: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu´´ (Jh 3:16).
Kas uusapostellikus kirikus on Jeesuse Kristuse asemele astunud apostli- ja peaapostliamet? Arvatavasti raputaksid uued apostlid sellise küsimuse peale eitavalt pead. Kuid ometi, niikaua kui nad peavad Püha Vaimu ja Jumala õndsust siin maa peal ainult iseenda kompetentsi kuuluvaks, jääb see kaalukas küsimus alles.
Tuleb siiski märkida, et hoolimata nende ametite ülisuurest tähendusest, ei lange neis tippametites olijad tavaliselt ülbusesse. Tähelepanelikult süvenevad nad omal viisil Pühasse Kirja ning algkristlike apostlite väiteid ja hoiatusi võtavad nad tõsiselt ka oma koguduse jaoks.

Hind on liiga kõrge
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et uusapostellik kirik pakub oma liikmetele turvalisust ja tulevikujulgust, kuid selle garanteerib ainult peaapostli ja apostlite vahendajaroll. Uskliku vahetu juurdepääs Jumalale, nagu Jeesus Kristus selle avas, on uusapostelliku uskliku jaoks osaliselt taas tõkestatud. Kuid just vahetust usust Jeesusesse Kristusesse tunnistab algkoguduse apostel Peetrus: “Issand, sinul on igavese elu sõnad´´ (Jh 6:68).
Rõhutatud orienteeritus oma kiriku autoriteetidele viib uusapostellikud usklikud suhtelisele eraldatusele kõigist ilmalikest sündmustest, välja arvatud vastutustundlik töötamine oma töökohal. Kuid kas kaasaja küsimusi ja probleeme on võimalik lahendada niisama ilma pikemata, tõmbudes lihtsalt tagasi omaenda turvalisusesse? Piibli apostlid käitusid vastupidiselt: nad ei kutsunud küll üles maailmaga samastuma, kuid nende pilk oli suunatud käesoleva aja probleemidele ja küsimustele. Kristlase jaoks kehtib üleskutse kanda ehtsat tegutsevat vastutust nagu Jeesus Kristus.
Uusapostellik kirik rõhutab oma ainulaadsust. “Uusapostellik kirik on… ainuke Kristuse kirik ja Jumala rahvas,´´ kinnitatakse raamatukeses “Küsimused ja vastused…” (küsimus 216). Kuid pidades end ainsaks lunastusmehhanismiks, on nad eraldunud kõigist teistest kirikutest ja kogudustest. Muidugi, paljud kristlikud kirikud tegutsevad sageli kõrvuti ilma suurt suhtlemata. Kuid seejuures teatakse ometi, et Jeesus Kristus ei ole piiratud üheainsa kirikuga. Issand tegutseb igal pool, kus kuulutatakse Jumala Sõna.
Kas need ülalmainitud piirangud ei ole vastuolus Piibli sõnumiga Jeesuse Kristuse tegevusvabadusest? Kas hind uusapostelliku ainulaadsuse eest pole mitte liiga kõrge? Issanda tegutsemist ei tohi ega saa piirata. Loendamatud kristlased paljudes kirikutes tunnistavad veel täna, et usk Jeesusesse Kristusesse on neile andnud elus kindlusetunde, samuti tahte kanda vastutust meie maailmas, ning nõnda on nad saanud rõõmsa teadmise osadusest Jumalaga.
“Teekäija”, september/1992 (Täiendatud 2002 a.)

Free Web Directory
Including Religion and Spirituality Resources, Offer automatic, instant and free directory submissions.

Valeõpetused © 2017.